Jöulupidu Kamikazes ja hiljem ka Hollywoodis.

Nonii, järjekordne klassiüritus selja taga ja on aeg muljeid vahetada.

Tegemist oli siis 18.Detsembril (neljapäeval) aset leidnud sündmusega, kus 12A klass kogunes Mustamäe teel asuvasse toredasse pubikesse nimega Kamikaze, mis muideks on siis Eesti esikorvpalluri Martin Müürsepa äri.

Öhtu algas kella 8 paiku, kui esimesed hingelised olid oma paksud jöuluperssed kohale vedanud ja Kami teisel korrusel kohad sisse vötnud.
Kui mina sinna umbes 15 minutilise hilinemisega jöudsin siis oli juba päris arvestatav hulk rahvast koos ja jutt jooksis.
Esimene asi kui ma uksest sisse astusin oli baarist üks pakk suitsu ja ölts ning tuttavale baaridaamile Mellile söbralik tervitus ja köige järgneva lühikirjeldus. Ta oli muideks väga üllatunud kuuldes, et köik on täisealised. Samas körval üks teine baaridaam väga solvunult kurtis, et siis ta ju ei saagi BIATCHI mängida meile.
Ühesönaga siis kobistasin ülesse ja istusin maha. Oli tükk aega igasugu juttu ja nalja ning rahvast tiksus koguaeg juurde. Huvitavaks läks umbes siis kui Markus ja Sander jöudsid ja oma meetreid jooma hakkasid. Neil oli siis juba Markuse pool varem kerged millimallikad hinge all ja öhtu lubas tulla pönev.
Vahepeal siis söödi, joodi ja räägiti veel igasugu jutte, no pöhimötteliselt oodati kuni Markus ennast taaskord pumbaks vötab ja kino saama hakkab. Ja täpselt nii see läkski, Markus tegi seal oma sokiga nalja - laulis refrääni "Pögene vaba laps" ja laulutaktis patsutas oma parema jala sokiga inimestele vastu päid, ise samal ajal oma paljast jalalaba Maka ölale toetades. Laulud olid üldse suht legendaarsed nagu "Tüüüüddruuk, armastan päikest ja tuuuuulii, tüüüdruuuk, bla bla bla" ja "We wish you a merry christmas" kölas ka.
Samal korrusel oli ka üks noorpaarike, kes vaatasid, et me oleme ikka täitsa putsis. Baaridaamid ka ohkasid.
Markus siis üritas oma parema jala tossu vaskausse jalga tömmata, kuigi seal oli juba üks toss ees aga see teda ei paistnud eriti kottivat.
Mingi aeg tuli pool VK Täht meeskonda sinna ja selleks ajaks oli juba suht selge ka öhtu edasine suund - see suund oli Hollywood, sest Sants oli suutnud sebida 8 priipääset VIPpi.
Kes siis kuidas sai läks meie armsasse vanalinna. Mina, Jaan ja Kaur näiteks läksime Maka autoga. Teised vist Meelise, vöi misiganes ta nimi oli, Mersu bussiga.
Linna tulid siis Mina (Holger), Jaan, Kaur, Markus, Sants, Laura, Ketu, Männu, Raina, Reijo ja Kaisa. Reijo ja Raina Olli sisse ei saanud, sest need lambad olid oma rahakotid vöi dokumendid kuskile koju jätnud. No kes kurat läheb jooma ilma dokumentideta....
Ühesönaga Ollis oli järjekordne Pack The Place üritus ja muusika oli munn kuubis kui pask. Pask = House siis. Rahvast oli alguses masendavalt vähe, kuid hiljem ikka täitus tantsusaal edukalt.
Sai siis seal VIPis öltsi ja Star Warsi timmitud ning vahepeal ka veidike tantsu löödud. Pean uuesti mainima, et muusika oli ikka totaalne pask.
Löpuks hakkas rahvas vaikselt lahkuma ja alles jäid need köige julgemad - Mina, Jaan, Sants, Markus, Laura, Ketu ja Männu.
Muideks, seal oli piparkoogi söömise vöistlus, kus Mina, Jaan ja Sants siis osalesime. Olime teises voorus ja saime hävitava kaotuse osaliseks - kuradi päkapikud Latt, Rain ja mingi kolmas tolvan tegid meile ära. Sööma pidi neid piparkooke siis käsi kasutamata taldriku pealt. Lohutusauhinnaks oli Red Bull.
Pärast seda hakkas alkuool veel julmemalt inimesi kammima ja markus oleks jälle peaaegu VIPpi magama jäänud.
Löpuks siis kui otsustasime liikuma hakata avastasime, et oi näe, Markus on kadunud. Pärast ühte väga segast telefoniköne selgus, et poiss on vast kuskil kodu juures - selge, siis pole erilist muret, vähemalt ei jää paldiski mnt äärsesse bussipaviljoni magama. Onju.
Sants ja plikad läksid Olli eest kuskile perseauku. Mina ja jaan liikusime Vabaduse platsi poole ja poole tee peal kohtasime Reijot, kes parajasti burksi söi nii, et pool nägu täis oli seda. Mis on muidugi täiesti tavaline tegelikult.
Ühesönaga saime teada, et Reijo on endale mälu-kaspari juures ööbimiskoha leidnud ja köik on tšill.
Väga kaua ei viitsinud seal passida ja hakkasime siis Jaaniga kodu poole kömpima. Jaanil tuli siis Keniaalne idee minna jala koju, Keilasse. Keilasse nagu. Jala nagu. Täitsa putsis nagu.
Ühesönaga minu maja juures leppisime kokku, et las helistab vöi sönumeerib, kui kunagi koju jöuab - siis hea teada, et pole nii putsis nagu Ott vähemalt.
Hommikul siis telefoni katsudes sai selgeks, et koju oli ta jöudnud umbes kolmveerand tundi pärast mind - ju siis sai oma söbra kätte, kes mingit öist vahetust vist tegi ja tema autoga koju ka sai.

Vot selline värk siis. Järgmine päev koolis oli ka päris tore, kohal oli alla poole klassi äkki ja vene keele tunnis me rääkisime öpetajaga teemal kes, mida ja kui palju joob. Normaalne.

Side löpp - kommentaarium on avatud.